Kaabuga Meeme Männiste, keskel Marek Suursööt, roosa särgiga Aivo Rebane. Numbrit 800 kannab meie tiimi pill kahetaktiline Honda CR250 .
Kes pole MMM'il käinud, pole elu näinud; ütleb ürituse slogan. Tore üritus, mille genereerimise taga on Eesti MX ajaloo kuulsaim generatsioon rahvusvahelises plaanis, väisamine Legacy Tiimi poolt oli ühtlasi ka meie esimeseks avalikuks väljaastumiseks.
Nüüd aga lähen enne MMM juurde asumist natuke ajas tagasi ja kirjutan natuke taustast.
Talvisel pimedal ajal, mil ainukesed helged asjad motokrossifänni elus on tema mõtted ja arvutiekraanilt helendavad youtube videod, juhtub vahest ikka nii, et valguskiired läbivad pimeduse ning tänu sotsiaalmeedia, nüüd siis suurenisti Facebooki abile, saab kokku palju erinevaid inimesi keda ühendab midagi nii võimast ja suurepärast nagu Motokross. Seega meil Meemega tarvitses vaid natuke tuunida, kui selgus, et Eesti Motokrossiajaloo kokkukorjamine kogukondlikus vormis on vägagi tervitatav.
Seisuga 29 august, kell 00:21 on meil 933 meeldijat FB kommuunis. Killukesed Eesti Motokrossi ajaloost piltide näol on kogunud tuhandeid vaatamisi ning palju inimesi on jagamas oma mälestusi.
See kõik on hindamatu väärtusega Eesti Motokrossile !
Päev enne MMM'i. Kuigi trenniks oli kasutada kaks rada, tegime nati põllutrenni ja igaks juhuks pilte. Meie mõlema rikkalikud kogemused ütlevad; vähemalt mingid pildid on alati mõtekas kohe ära teha. Siis on kindel, et on vähemalt mingid pildid olemas :D Nagu isegi võite näha, oleme võistlemiseks valmis. Mehhaanikul kasvab juba 80-ndate style väike vunts ning sõitjat on tabanud 80-ndate kõige kõige trendikam laine, JT Racing roosa komplekt koos handmade saapakaitsmetega.
Mõelgem ise, kas pole mitte natukenegi mõnusam, reisida ameerikasse ja teada, et ajal kui nemad seal oskasid vaevu motikaga sõita, käisid meie mehed juba GP-del !
Või võtta kokku kõik see sund ja vaev mis meie maad tabanud, kuid sellest hoolimata, olgu ajad millised tahes, kord hakkasime motokrossi sõitma ja sõidame edasi. Olgu mis on.
Nii head aega kui praegu, pole Eesti Motokrossil kunagi olnud, kuid ka headel aegadel on vahest tore meenutada vanu häid hetki. Või mõelda raskel hetkel sellest, kui raske võis olla kunagi meestel, kes pidid tänavasõiduks suhteliselt kõlbmatust masinast tegema võidusõidutsikli, lihtsalt kahe käe ja oma pea abil ! Mingist kataloogist või poest, kuhu astud sisse ja küsid midagi tänapäeval väga lihtsat, nagu kolb, keps, rääkimata sumbutist või süütest oli isegi raske unistada ajal, kus pilt ehtsast võidusõidutsiklist oli pea sama suur rariteet kui täislaks pooltasuta "rinaldi yammu" täna.
Nüüd aga MMM juurde tagasi. Marekil, endisel motokrossitsempionil, oli kahtlemata isklikust ajaloost nii enesekindlaid käike võtta, et algne plaan, teha kaks kuud enne MMM hoolsalt trenni lükkus nati edasi kahe nädala peale, millest lõpuks sai siis päev enne võistlust põllu peal mõned korrad edasi tagasi sõitmist.
See ongi tegelikult täpselt paras endisele sõidumehele. Esiteks MMM mõte, nii palju kui mina olen aru saanud, ongi see, et chillida ! Rahulikult põristada, sõprade juures teha änn änn jne. Ja samas meenutada, et pole see asi nii lihtne midagi ! Olgugi tsiklid paremad ja rajad ilusamad. Kiivrid mugavamad ning riided säravamad. Ikkagi on kõik samamoodi, tuleb hoida peal, olla tugev ning samal meeles pidada, et kõik need inimesed raja ääres pole tulnud sugugi jälgima peategelase sisemisi heitlusi vaid hoopis seda kuidas liiva lendab ja gaas on põhjas !
Kõige nende teadmistega varustatult olime ilusti Nõmme raja ääres kohal. Marek oli algselt kirja pannud end põhiklassi, kuid kohapeal otsustas tiim, et stardime sobivamas seltskonnas, Retro.
Esimese stardi esimesed meetrid olid meeliülendavad. Meie kotkas tabab puu kukkumist täpselt ja vähemalt pool stardisirget tegeleb ülejäänud tiim telepaatiaga kõigi piltnikke suunas; pildistage pildistage #800
Igatahes kui nüüd pilti jälgida, siis meie sõitja kõikvõimsust on näha !!!
Nagu arvata oli, edasine kujunes meie kotkale raskemaks. Tiivakesed väsisid kiirelt ning iga kord kui peanupuke jälle ringi pealt paistma hakkas tõi meeskonda suurt rõõmu !''
Ehtsa võidusõitjana oli vähemalt meie silme all Marek ehtne krossisõitja. Tõsi mida ring edasi seda raskem see oli. Mingis sõidu lõpufaasis oli mehel jaks nii otsas, et siduri jõudis sisse tõmmata ( vähemalt kolme sõrmega :D ) alles poole sirge peal, et natukenegi pööret juurde anda selle ainult lõpust käivale tsiklile ja teha tiimile seda ilusat muusikat mida üks kahepoolene kahetaktiline teeb, kui mees teab mida teeb !
Lõppkokkuvõttes 16 koht. Seljataha jäid mõned mehed ja kõik preilid. Peale 10 aastat ilma tsiklita olnud ajajärk sai Marekil seljatatud ning mis kõige tähtsam, meie Legacy of Estonian Motocross tiim, kes siin juba hulk aega eksisteerinud sai täismahus kokku ning seda ehedal moel !
Jõudu ja Jaksu edaspidiseks ka teile, MMM korraldajad !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar